Soovijatele...sai siin asja uuritud, et kuidas ka Aafrikas neid toota...
VIDEO 1
VIDEO 2
22.11.09
Kimani juga
Mitu nädalat tagasi, kui Aadu enneast Eestimaale asutas pikemaks ajaks minema, sai tehtud mõned plaanid. Raamatutest nähtud ilusad pildid ja loetud info tekitas soovi mõni koht oma silmaga üle vaadata.Vahemaadki pole väga kauged.Sai plaani võetud Kimani jõel asuv Kimani juga.Seejärel oli plaanis veel paar juga ,kui jõuab.
No eestimaalane veel ei ole aru saanud, kui suur maailm ikka on.Täpset kaarti pole ja siis tuli sõita kirjelduse järgi.Tee oli kohati olematu, kohati isegi kannatas 40km/h sõita.Kui olime lõpuks nii kaugele läinud, et hakkasime teiselt poolt ahelikku juba alla laskuma ja teest oli ka saanud jalgrada maisipõldude vahel, otsustasime tagasi keerata ja leppisime mõttega, et sellise kirjelduse järgi miskit ei leiagi üles.Tagasiteel peatusin mitu korda ja kuulatasin.No kohiseb.Sõitsime edasi ja nüüd kohiseb seljataga.Veidi aja pärast läks üks rada paremale ja keerasin sellele, sest kaotada nagunii midagi polnud.Kilomeeter sõitu ja siis paistis päris majesteetlik Kimani juga otse üle oru. Auto lukku ja metsa! Sinna võiks mõnikord vihmaperioodil uuesti minna. Praegu ju pole vett jõgedes.See kust läbi sõitsin oligi seesamane Kimani jõgi, aga kosest ülesvoolu mitu kilomeetrit.Üldse sõitsime alul sellest kohast mööda mingi 14 km.Seega sai kõvasti aega raisatud.Kui keegi arvab, et nägime mõnda silti siis eksib.Aga võib-olla oli see ka hea, sest mulle meeldis see rahu selle joa juures.Polnud kilkavaid jaapani turiste, silma külge keevitatud videokaameraga.Olime ainult juga ja meie.Kui tähelepanelikult pilti vaadata, näeb, et mets on joa juures teist värvi.Seal on täielik troopika.Õhk niiske ja lõhn sama ,mis loomaaia troopikamajas.Veepiisad hõljuvad õhus.Eemal on loodus kuiv ja kidur ja hallikas toonis, seal aga sügav roheline.Isegi ühte sisalikku nägin, kellel olid seljal ja peas sakid nagu gekol, ise oli 25-30 cm pikk ja neoon sinine, pea neoon oranž.Laskis muidugi kohe varvast, nii, et kaamera ette ei jäänud.
Tagasi maanteele ja suund uuele kursile.Kuna juga sain nähtud, siis otsustasin hoopis minna vallutama Tansaania lõunamägismaa kõrgemat tippu, Rungwe mäge, 2960m.Kell näitas 15.00, kui maanteele keerasime. Linnulennul oli mäeni 60 km. Kui lõpuks enam autoga edasi ei riskinud turnida oli kõrgus 2300m.Jalad alla ja padavai mingit rada mööda edasi.GPS kinnitas, et suund on õige.Pärast 500m läbimist ja 100 m tõusmist paistis mägi meie ees 3 km kaugusel, aga sellest lahutas meid sügav org.Kell oli 17.30.Tunni aja pärast oleks olnud pime. Otsustasime jääda ööseks metsa ja hommikul minna uuesti proovima.Istusin autos ja mõtlesin, et ega uni enne 23 kindlasti ei tule, kui siiski tuleb.Sinna vähemalt 5 tundi.Eemalt üle põllu ja metsa tagant kostis aga kõrvu külaelu melu.Mõtlesime, et lähme hoopis külasse, ehk saame öömaja, süüa ja homseks mõne teadjamehe kaasa, et ikka kindlalt õiget rada minna.
Kahju, et nii hilja külasse jõudsime.Esimene asi, mis meelde tuli, oli eesti film "Malev".Küla nagu Eestis 700 aastat tagasi.Ümber kandilise platsi PUUST majad.Need olid baarid ja poed ja söögikohad.Eks sõime meiegi seal.Ja kui Dar es Salaamis tuleb toppida taskusse 10 000-lisi rahatähti, siis maale tuleks alati võtta kaasa 50.-, 200.-, 500.-.No 1000.-si võib ka olla.Vahetusrahaga oli neil probleeme.Maksis meie õhtusöök 1500.-/inimese kohta.Kartuli shipsid, mis aeti panniga lõkkes kuumaks ja valati üle lahtiklopitud munaga.Muide maitse oli tõesti mõnus.Parasjagu krõbe.Ei saaks öelda, et meil just enne kõht tühi oli, aga ostsime lihtsalt ostmise pärast.Lõke kusjuures oli selle puust lobudiku nurgas maas.Sein vooderdatud plekiga.Kuna oli pime, siis ei suutnud tuvastada, kust suits välja läks, aga osa pidi minema, sest me oleme siiani elus.Korstent ega spetsiaalset auku kusagil polnud.Silmad kipitasid kogu aeg.Nüüd tean ,miks sellel mandril inimesed suitsukala värvi on.Leidus üks mees , kes oskas 20 sõna inglise keelt.Minul oli vastu panna umbes samapalju suahiili keelt.Nii me seal suhtlesime ja tegime kaupa.Raha oskavad küll küsida, mis sellest, et haridust ainult 7 klassi.Selle kohta isegi hea inglise keel.Vaevalt, et ta seda tihti kasutada saanud on.Ei saanud selgust, kas seal valgeid enne ka käinud oli.Sellest külast muideks teed edasi ei läinud.Pommiauk täielik. Niisiis auto valvamine,öömaja ja kahe "sherpa" mäkke tulek(üks oleks jäänud autot valvama), maksnuks meile 30 000.-Tshs. Kutsuti kohale külavanem, kes siis pidi orgunnima öömaja.Jutust selgus, et mäele minekuks on vaja registreerida ennast.Seda aga homme teha ei saa, sest office Nr.1 on suletud pühapäeval.Nagu enamus riigiasutusi.Nii tekkis mõte, et laseme hoopis jalga sealt.See mägi ju ka miskit erilist polnud: metsaga kaetud küngas, lihtsalt kõrgus merepinnast suur.Nagu Suur Munamägi eestis polegi nagu mägi.Et kell oli juba pool üheksa ja aega oli mõnusalt veedetud, rehkendasin, et peaks jõudma koju südaööks.No nii päris ei läinud.Teel tekkis kahtlus, et kas kütust jätkub.Selle Ford linnadžiibiga on kogu aeg üks kütuse jama.Mul on tunne, et ma tangin teda rohkem, kui sõidan. Linnaauto seepärast, et klaasipesu vee paagi suurus on 2,5 l. Kütust kallab maanteel kõrist alla 13l/100km, aga paak ainult 80 l.See auto asfaldil ka ei tunne ennast eriti koduselt.Aga seekord kasutasin ohtralt aeglast nelivedu ja selle juures tundis auto küll ennast koduselt.Alati sai aru, mida temalt oodatakse.Ju ta ikka üks traktor on.Mõtlesin, et kas nüüd peab siis jääma teele ootama hommikut, millal bensiinijaam lahti tehakse.Tegelikult tukkusin isegi 20 minutit, sest silm vajus looja.Pärast passisin kogu aeg koduni jäänud vahemaad ja kütusenäidikut.Kui oli juba alla 60 km jäänud, olin rahulik-jõuab.No kütusetuli hakkas põlema 40 km enne kodu.Seega jõudsin kohale , 01.00.
No eestimaalane veel ei ole aru saanud, kui suur maailm ikka on.Täpset kaarti pole ja siis tuli sõita kirjelduse järgi.Tee oli kohati olematu, kohati isegi kannatas 40km/h sõita.Kui olime lõpuks nii kaugele läinud, et hakkasime teiselt poolt ahelikku juba alla laskuma ja teest oli ka saanud jalgrada maisipõldude vahel, otsustasime tagasi keerata ja leppisime mõttega, et sellise kirjelduse järgi miskit ei leiagi üles.Tagasiteel peatusin mitu korda ja kuulatasin.No kohiseb.Sõitsime edasi ja nüüd kohiseb seljataga.Veidi aja pärast läks üks rada paremale ja keerasin sellele, sest kaotada nagunii midagi polnud.Kilomeeter sõitu ja siis paistis päris majesteetlik Kimani juga otse üle oru. Auto lukku ja metsa! Sinna võiks mõnikord vihmaperioodil uuesti minna. Praegu ju pole vett jõgedes.See kust läbi sõitsin oligi seesamane Kimani jõgi, aga kosest ülesvoolu mitu kilomeetrit.Üldse sõitsime alul sellest kohast mööda mingi 14 km.Seega sai kõvasti aega raisatud.Kui keegi arvab, et nägime mõnda silti siis eksib.Aga võib-olla oli see ka hea, sest mulle meeldis see rahu selle joa juures.Polnud kilkavaid jaapani turiste, silma külge keevitatud videokaameraga.Olime ainult juga ja meie.Kui tähelepanelikult pilti vaadata, näeb, et mets on joa juures teist värvi.Seal on täielik troopika.Õhk niiske ja lõhn sama ,mis loomaaia troopikamajas.Veepiisad hõljuvad õhus.Eemal on loodus kuiv ja kidur ja hallikas toonis, seal aga sügav roheline.Isegi ühte sisalikku nägin, kellel olid seljal ja peas sakid nagu gekol, ise oli 25-30 cm pikk ja neoon sinine, pea neoon oranž.Laskis muidugi kohe varvast, nii, et kaamera ette ei jäänud.
Tagasi maanteele ja suund uuele kursile.Kuna juga sain nähtud, siis otsustasin hoopis minna vallutama Tansaania lõunamägismaa kõrgemat tippu, Rungwe mäge, 2960m.Kell näitas 15.00, kui maanteele keerasime. Linnulennul oli mäeni 60 km. Kui lõpuks enam autoga edasi ei riskinud turnida oli kõrgus 2300m.Jalad alla ja padavai mingit rada mööda edasi.GPS kinnitas, et suund on õige.Pärast 500m läbimist ja 100 m tõusmist paistis mägi meie ees 3 km kaugusel, aga sellest lahutas meid sügav org.Kell oli 17.30.Tunni aja pärast oleks olnud pime. Otsustasime jääda ööseks metsa ja hommikul minna uuesti proovima.Istusin autos ja mõtlesin, et ega uni enne 23 kindlasti ei tule, kui siiski tuleb.Sinna vähemalt 5 tundi.Eemalt üle põllu ja metsa tagant kostis aga kõrvu külaelu melu.Mõtlesime, et lähme hoopis külasse, ehk saame öömaja, süüa ja homseks mõne teadjamehe kaasa, et ikka kindlalt õiget rada minna.
Kahju, et nii hilja külasse jõudsime.Esimene asi, mis meelde tuli, oli eesti film "Malev".Küla nagu Eestis 700 aastat tagasi.Ümber kandilise platsi PUUST majad.Need olid baarid ja poed ja söögikohad.Eks sõime meiegi seal.Ja kui Dar es Salaamis tuleb toppida taskusse 10 000-lisi rahatähti, siis maale tuleks alati võtta kaasa 50.-, 200.-, 500.-.No 1000.-si võib ka olla.Vahetusrahaga oli neil probleeme.Maksis meie õhtusöök 1500.-/inimese kohta.Kartuli shipsid, mis aeti panniga lõkkes kuumaks ja valati üle lahtiklopitud munaga.Muide maitse oli tõesti mõnus.Parasjagu krõbe.Ei saaks öelda, et meil just enne kõht tühi oli, aga ostsime lihtsalt ostmise pärast.Lõke kusjuures oli selle puust lobudiku nurgas maas.Sein vooderdatud plekiga.Kuna oli pime, siis ei suutnud tuvastada, kust suits välja läks, aga osa pidi minema, sest me oleme siiani elus.Korstent ega spetsiaalset auku kusagil polnud.Silmad kipitasid kogu aeg.Nüüd tean ,miks sellel mandril inimesed suitsukala värvi on.Leidus üks mees , kes oskas 20 sõna inglise keelt.Minul oli vastu panna umbes samapalju suahiili keelt.Nii me seal suhtlesime ja tegime kaupa.Raha oskavad küll küsida, mis sellest, et haridust ainult 7 klassi.Selle kohta isegi hea inglise keel.Vaevalt, et ta seda tihti kasutada saanud on.Ei saanud selgust, kas seal valgeid enne ka käinud oli.Sellest külast muideks teed edasi ei läinud.Pommiauk täielik. Niisiis auto valvamine,öömaja ja kahe "sherpa" mäkke tulek(üks oleks jäänud autot valvama), maksnuks meile 30 000.-Tshs. Kutsuti kohale külavanem, kes siis pidi orgunnima öömaja.Jutust selgus, et mäele minekuks on vaja registreerida ennast.Seda aga homme teha ei saa, sest office Nr.1 on suletud pühapäeval.Nagu enamus riigiasutusi.Nii tekkis mõte, et laseme hoopis jalga sealt.See mägi ju ka miskit erilist polnud: metsaga kaetud küngas, lihtsalt kõrgus merepinnast suur.Nagu Suur Munamägi eestis polegi nagu mägi.Et kell oli juba pool üheksa ja aega oli mõnusalt veedetud, rehkendasin, et peaks jõudma koju südaööks.No nii päris ei läinud.Teel tekkis kahtlus, et kas kütust jätkub.Selle Ford linnadžiibiga on kogu aeg üks kütuse jama.Mul on tunne, et ma tangin teda rohkem, kui sõidan. Linnaauto seepärast, et klaasipesu vee paagi suurus on 2,5 l. Kütust kallab maanteel kõrist alla 13l/100km, aga paak ainult 80 l.See auto asfaldil ka ei tunne ennast eriti koduselt.Aga seekord kasutasin ohtralt aeglast nelivedu ja selle juures tundis auto küll ennast koduselt.Alati sai aru, mida temalt oodatakse.Ju ta ikka üks traktor on.Mõtlesin, et kas nüüd peab siis jääma teele ootama hommikut, millal bensiinijaam lahti tehakse.Tegelikult tukkusin isegi 20 minutit, sest silm vajus looja.Pärast passisin kogu aeg koduni jäänud vahemaad ja kütusenäidikut.Kui oli juba alla 60 km jäänud, olin rahulik-jõuab.No kütusetuli hakkas põlema 40 km enne kodu.Seega jõudsin kohale , 01.00.
19.11.09
Ajast ja Afrikast
Et nagu meil ka eesmärgiks uus saeveski kindlaks ajaks valmis saada. Soovitan selles valguses üleolevat pilti uuesti vaadata. Hilton on ka juba aru saanud, et aeg Aafrikas ei mõõdeta kindla kuupäevaga...vaid ikka kvartalites. Seega saeveski peaks tööle hakkama teine või kolmas kvartal 2010.Siiamaani ikka arvasin, et mai 2010, kuid õppige targematelt.
Kuid eks elu näitab, millal asi liikuma hakkab.
Dar es Salaami jahtklubi kass. Ta esindas oma kohaloleku ja poosiga seisukohta "Life is tough in Africa!"
14.11.09
Internet
Vaikus eetris tulenes ka sellest, et internet oli jalga lasknud ja võttis aega kui tagasi sai. Nüüd siis olemas. Paistab, et Markol sama asi, sest ka temapoolt pikalt vaikus siin ...
Kuid nüüd lootust näha ja kuulda mis toimub.
Kommentaariks tsiklijuttudele, et Imre ka täna ikka suutsi tsikliga oma jalga hullemaks teha. Seega on varustuse müüjatel klient olemas, ainuke asi, et varustuse müüad ei ole veel Aafrikasse jõudnud.
Kuid nüüd lootust näha ja kuulda mis toimub.
Kommentaariks tsiklijuttudele, et Imre ka täna ikka suutsi tsikliga oma jalga hullemaks teha. Seega on varustuse müüjatel klient olemas, ainuke asi, et varustuse müüad ei ole veel Aafrikasse jõudnud.
Vihmad kohal...!
Vihmaperiood kohal. Seega hakkab asi juba kuiva ilme asemel rõõmsamaks minema. Kuid tootmise mõttes muiduigi läheb maa alla...varsti ei pidavat kandma enam midagi, ehk mis anne sai tehtud 5 minutiga võtab nüüd tunni.
Kuid lilled juba õitsevad ja rõõmustavad.
13.11.09
Liiklus Dar-is 1.
Veidke üle kuu on Dar-iga tutvutud. Liiklus on tihe ja punktist A punkti B jõudmine võib võtta päris palju aega. Minu rekord on vist 5km ots - 1.5h. Tavaline aeg 1h. Seega polnudki kõige hullem. Aga see muidugi peale tööd, kui kõik kuhugi minna tahavad.
Sisuliselt on siin vaja teada 3 asja:
1.Kuidas kaasliiklejatega suhelda. Selleks on sul auto signaal. Mida siis "jagatakse" kaasliiklejatega igasuguse kommunikatsiooni vajaduse tekkimisel. Lase mööda, ära keera mulle ette, mine mööda ja siis kui närv üle keeb - f**k o**. Seega lihtne.
2.Kui fooris põleb punane tuli, siis sealt võib läbi sõita, kui kedagi teist ristmikul ei takista!! Selge!
3.Shortcut - traffic moosis(loe:jam-is) seistes ja kohtumisele hilinedes, peab teadma, kust saab lõigata. Tavaliselt pole shortcutid kõige siledamad teed aga seal sa liigud vähemalt edasi. Ja neid on muidugi sadu, seega vaja veel palju õppida.
Lisasin siia mõned pildid, mida jooksvalt autost olen teinud. Nagu näha, kõiki asju saab transportida ja võimalikult väikse masinaga.
P.S. Pöörake tähelepanu punasele registrinumbrile. Punast värvi numbrid kuuluvad nimelt abiorganisatsioonidele ja peaks olema korrektsed institutsioonid. See numbrivärk kahandab veidike seda arvamust või siis on juht lihtsalt enda autole "head" numbrid paigaldanud.
Inventuur DAR-i yardis!
Oktoobri lõpus toimus siis igakuine inventuur. Minu osalemine sellisel üritusel esmakordne. Algaja värk - küsisin kogueag lolle küsimusi:
1. Kuidas on võimalik m3 leotud materjalile määrata, kui kõiki laudu üle ei mõõdeta?? Vastus - mõõdame 15 lauda virnas ära ja arvutame kesmise. Ok, Aadu arvates vastus/tegevus 80% õige.
2.Siis oli vaja teada, kui kaua kogu yardi inventuur aega võtab? Vastus - 2päeva. Tegelik tulemus 10päeva. Siiani ei ole veel aru saanud, kuidas nad muidu 2 päevaga on hakkama saanud. Kui teada saan, siis saate Teie ka teada.
3. Järg eelmisele küsimusele - millal siis kogu yard üle loetakse. Vastus - aastas korra ja aega pidi see võtma 10päeva. No saab näha, detsembri lõpp ei ole kaugel.
4.Kuna igas yardis tekib mingi hulk "bad timberit", siis lootsin, et selle kohta on iga kuu tehtud eraldi arvestus - oh mind blondi, ei olnud. Nüüd siis tehti ja selgus, et numbrid päris suured.
Peale inventuuri tegime meestega mõned järeldused ja otsustasime laudu hakata laduma, nii et neid oleks võimalik lugeda üles ja kõrvale ja siis nende korrutis. Siiamaani on lauad laotud suhteliselt lohakalt ja selline lugemine võimatu. Järgmise inventuuri peaks ehk 3pv siis ära tegema. Vaatame.
Kuidas jalgu murdvad tsiklid saeveskisse jõudsid?
Veidke lisa Imre eelmisele postitusele. Nimelt tsiklite ostmine ei käi siin väga lihtsalt. Isegi, kui sobivad isendid olemas, siis kogu protseduur alates nende leidmisest kuni veoka peale laadimiseni võttis natuke üle 1 kuu aega. Ja ega need ei oleks Mafingasse tervelt kohale jõudnud, kui ma poleks, ise neid rekka peal kinnitamas olnud. Kohalike arusaam rataste kinnitamisest oleks viinud selleni, et Imre ja Aaduni oleksid võibolla jõdnud ainult tsiklite esi- ja tagarattad. Sest keegi ju ei arvesta, kui "heas" korras, siin maanteed on.
Piltidel näha tõstukid ja kinnituse tulemus:)
9.11.09
Honda XR 250
Hommikusöök poe ees.
Sai käidud jälle tsikeldamas.Sõitsime ikka nii palju kui võimalik, teedelt eemal ja üritasime otseteid tekitada.Kui vaja orgu läbida, siis tasub järgida jalgradu, sest need lähevad üle orgude põhjas voolavaid ojakesi ikkagi sellistest kohtadest, kus see võimalik on.Samas on vihmavesi uuristanud sinna omad käigud.Tee on võimatu.Paras turnimine.Vahel sõidad kõrvale, siis on rohi bensiinipaagini.Näha pole midagi.Vahel satud mõne kännu otsa, siis tuleb otsast peale alustada: käik välja, starterit, käik sisse ja jälle umbes edasi .Sõitsime üle mahajäetud vana maisipõllu.Vao otsas suri ratas välja, sest püüdsin hoida võimalikult väikest kiirust.Jalg aga vao otsas olevalt rattalt maha ei ulatunud.Tulemus oli külili maas.Jalg ratta all kinni ja valutas.Järeldus, et tuleb aeglaselt sõita, aga kiiresti osta kaitsmed, saapad ja korralik kiiver.No ootasin seal , kuni Hans-Martin tuli ja ratta pealt ära tõstis.Ise ei tahtnud üritada, sest kui midagi katki on, siis parem mitte rohkem vigastada.Suur varvas koos päkaga on nüüd paistes ja sinine. Edasi sõites jõudsime mingisse külla.Elektrit seal pole.Tegime peatuse poe juures, et hommikusööki süüa.Ostsin juua ja paki küpsiseid.Siis tekkis minu kõrvale must ja tolmune tüdrukutirts.Ta küll midagi ei rääkinud, aga eks sõime selle küpsisepaki kahe peale ära.Mõtlesin, kas sõita edasi või jääda vihmavarju sinna poodi.Kolmas päev juba vihmaperiood, mis tähendab, et päeval sajab kõvasti. Otsustasime edasi sõita, sest tahtsime koju jõuda millalgi.Selleks ajaks olime sõitnud juba 2 tundi.Muidugisaime suurema vihmahoo mööda saadetud puu all kusagil teel.Hea, et kompass kaasas oli, muidu oleks tiirutanud ringi veelgi kauem.Siis hakkas paistma kaua oodatud ja otsitud asfalt tee Kuna vihm jätkus, olin läbimärg ja külmunud.Istun nüüd kodus kamina ees ja joon kuuma teed ja söön 
küüslauku "Welcome to Africa".Juba lõunast saadik sajab ja lõppu ei paista, õues 16 kraadi sooja ainult.Kuigi jah, lund siin pole, aga savised teed olid sama libedad nagu sulalumesed Eestimaa teed.Tekkis mõte, kas peaks piikidega naelkummid tooma.
Sai käidud jälle tsikeldamas.Sõitsime ikka nii palju kui võimalik, teedelt eemal ja üritasime otseteid tekitada.Kui vaja orgu läbida, siis tasub järgida jalgradu, sest need lähevad üle orgude põhjas voolavaid ojakesi ikkagi sellistest kohtadest, kus see võimalik on.Samas on vihmavesi uuristanud sinna omad käigud.Tee on võimatu.Paras turnimine.Vahel sõidad kõrvale, siis on rohi bensiinipaagini.Näha pole midagi.Vahel satud mõne kännu otsa, siis tuleb otsast peale alustada: käik välja, starterit, käik sisse ja jälle umbes edasi .Sõitsime üle mahajäetud vana maisipõllu.Vao otsas suri ratas välja, sest püüdsin hoida võimalikult väikest kiirust.Jalg aga vao otsas olevalt rattalt maha ei ulatunud.Tulemus oli külili maas.Jalg ratta all kinni ja valutas.Järeldus, et tuleb aeglaselt sõita, aga kiiresti osta kaitsmed, saapad ja korralik kiiver.No ootasin seal , kuni Hans-Martin tuli ja ratta pealt ära tõstis.Ise ei tahtnud üritada, sest kui midagi katki on, siis parem mitte rohkem vigastada.Suur varvas koos päkaga on nüüd paistes ja sinine. Edasi sõites jõudsime mingisse külla.Elektrit seal pole.Tegime peatuse poe juures, et hommikusööki süüa.Ostsin juua ja paki küpsiseid.Siis tekkis minu kõrvale must ja tolmune tüdrukutirts.Ta küll midagi ei rääkinud, aga eks sõime selle küpsisepaki kahe peale ära.Mõtlesin, kas sõita edasi või jääda vihmavarju sinna poodi.Kolmas päev juba vihmaperiood, mis tähendab, et päeval sajab kõvasti. Otsustasime edasi sõita, sest tahtsime koju jõuda millalgi.Selleks ajaks olime sõitnud juba 2 tundi.Muidugisaime suurema vihmahoo mööda saadetud puu all kusagil teel.Hea, et kompass kaasas oli, muidu oleks tiirutanud ringi veelgi kauem.Siis hakkas paistma kaua oodatud ja otsitud asfalt tee Kuna vihm jätkus, olin läbimärg ja külmunud.Istun nüüd kodus kamina ees ja joon kuuma teed ja söön 
küüslauku "Welcome to Africa".Juba lõunast saadik sajab ja lõppu ei paista, õues 16 kraadi sooja ainult.Kuigi jah, lund siin pole, aga savised teed olid sama libedad nagu sulalumesed Eestimaa teed.Tekkis mõte, kas peaks piikidega naelkummid tooma.Hans-Martin laskumas.Mina olin selleks ajaks juba ratta külili saanud ja aega oli pilti teha.
Subscribe to:
Comments (Atom)