Mitu nädalat tagasi, kui Aadu enneast Eestimaale asutas pikemaks ajaks minema, sai tehtud mõned plaanid. Raamatutest nähtud ilusad pildid ja loetud info tekitas soovi mõni koht oma silmaga üle vaadata.Vahemaadki pole väga kauged.Sai plaani võetud Kimani jõel asuv Kimani juga.Seejärel oli plaanis veel paar juga ,kui jõuab.
No eestimaalane veel ei ole aru saanud, kui suur maailm ikka on.Täpset kaarti pole ja siis tuli sõita kirjelduse järgi.Tee oli kohati olematu, kohati isegi kannatas 40km/h sõita.Kui olime lõpuks nii kaugele läinud, et hakkasime teiselt poolt ahelikku juba alla laskuma ja teest oli ka saanud jalgrada maisipõldude vahel, otsustasime tagasi keerata ja leppisime mõttega, et sellise kirjelduse järgi miskit ei leiagi üles.Tagasiteel peatusin mitu korda ja kuulatasin.No kohiseb.Sõitsime edasi ja nüüd kohiseb seljataga.Veidi aja pärast läks üks rada paremale ja keerasin sellele, sest kaotada nagunii midagi polnud.Kilomeeter sõitu ja siis paistis päris majesteetlik Kimani juga otse üle oru. Auto lukku ja metsa! Sinna võiks mõnikord vihmaperioodil uuesti minna. Praegu ju pole vett jõgedes.See kust läbi sõitsin oligi seesamane Kimani jõgi, aga kosest ülesvoolu mitu kilomeetrit.Üldse sõitsime alul sellest kohast mööda mingi 14 km.Seega sai kõvasti aega raisatud.Kui keegi arvab, et nägime mõnda silti siis eksib.Aga võib-olla oli see ka hea, sest mulle meeldis see rahu selle joa juures.Polnud kilkavaid jaapani turiste, silma külge keevitatud videokaameraga.Olime ainult juga ja meie.Kui tähelepanelikult pilti vaadata, näeb, et mets on joa juures teist värvi.Seal on täielik troopika.Õhk niiske ja lõhn sama ,mis loomaaia troopikamajas.Veepiisad hõljuvad õhus.Eemal on loodus kuiv ja kidur ja hallikas toonis, seal aga sügav roheline.Isegi ühte sisalikku nägin, kellel olid seljal ja peas sakid nagu gekol, ise oli 25-30 cm pikk ja neoon sinine, pea neoon oranž.Laskis muidugi kohe varvast, nii, et kaamera ette ei jäänud.
Tagasi maanteele ja suund uuele kursile.Kuna juga sain nähtud, siis otsustasin hoopis minna vallutama Tansaania lõunamägismaa kõrgemat tippu, Rungwe mäge, 2960m.Kell näitas 15.00, kui maanteele keerasime. Linnulennul oli mäeni 60 km. Kui lõpuks enam autoga edasi ei riskinud turnida oli kõrgus 2300m.Jalad alla ja padavai mingit rada mööda edasi.GPS kinnitas, et suund on õige.Pärast 500m läbimist ja 100 m tõusmist paistis mägi meie ees 3 km kaugusel, aga sellest lahutas meid sügav org.Kell oli 17.30.Tunni aja pärast oleks olnud pime. Otsustasime jääda ööseks metsa ja hommikul minna uuesti proovima.Istusin autos ja mõtlesin, et ega uni enne 23 kindlasti ei tule, kui siiski tuleb.Sinna vähemalt 5 tundi.Eemalt üle põllu ja metsa tagant kostis aga kõrvu külaelu melu.Mõtlesime, et lähme hoopis külasse, ehk saame öömaja, süüa ja homseks mõne teadjamehe kaasa, et ikka kindlalt õiget rada minna.
Kahju, et nii hilja külasse jõudsime.Esimene asi, mis meelde tuli, oli eesti film "Malev".Küla nagu Eestis 700 aastat tagasi.Ümber kandilise platsi PUUST majad.Need olid baarid ja poed ja söögikohad.Eks sõime meiegi seal.Ja kui Dar es Salaamis tuleb toppida taskusse 10 000-lisi rahatähti, siis maale tuleks alati võtta kaasa 50.-, 200.-, 500.-.No 1000.-si võib ka olla.Vahetusrahaga oli neil probleeme.Maksis meie õhtusöök 1500.-/inimese kohta.Kartuli shipsid, mis aeti panniga lõkkes kuumaks ja valati üle lahtiklopitud munaga.Muide maitse oli tõesti mõnus.Parasjagu krõbe.Ei saaks öelda, et meil just enne kõht tühi oli, aga ostsime lihtsalt ostmise pärast.Lõke kusjuures oli selle puust lobudiku nurgas maas.Sein vooderdatud plekiga.Kuna oli pime, siis ei suutnud tuvastada, kust suits välja läks, aga osa pidi minema, sest me oleme siiani elus.Korstent ega spetsiaalset auku kusagil polnud.Silmad kipitasid kogu aeg.Nüüd tean ,miks sellel mandril inimesed suitsukala värvi on.Leidus üks mees , kes oskas 20 sõna inglise keelt.Minul oli vastu panna umbes samapalju suahiili keelt.Nii me seal suhtlesime ja tegime kaupa.Raha oskavad küll küsida, mis sellest, et haridust ainult 7 klassi.Selle kohta isegi hea inglise keel.Vaevalt, et ta seda tihti kasutada saanud on.Ei saanud selgust, kas seal valgeid enne ka käinud oli.Sellest külast muideks teed edasi ei läinud.Pommiauk täielik. Niisiis auto valvamine,öömaja ja kahe "sherpa" mäkke tulek(üks oleks jäänud autot valvama), maksnuks meile 30 000.-Tshs. Kutsuti kohale külavanem, kes siis pidi orgunnima öömaja.Jutust selgus, et mäele minekuks on vaja registreerida ennast.Seda aga homme teha ei saa, sest office Nr.1 on suletud pühapäeval.Nagu enamus riigiasutusi.Nii tekkis mõte, et laseme hoopis jalga sealt.See mägi ju ka miskit erilist polnud: metsaga kaetud küngas, lihtsalt kõrgus merepinnast suur.Nagu Suur Munamägi eestis polegi nagu mägi.Et kell oli juba pool üheksa ja aega oli mõnusalt veedetud, rehkendasin, et peaks jõudma koju südaööks.No nii päris ei läinud.Teel tekkis kahtlus, et kas kütust jätkub.Selle Ford linnadžiibiga on kogu aeg üks kütuse jama.Mul on tunne, et ma tangin teda rohkem, kui sõidan. Linnaauto seepärast, et klaasipesu vee paagi suurus on 2,5 l. Kütust kallab maanteel kõrist alla 13l/100km, aga paak ainult 80 l.See auto asfaldil ka ei tunne ennast eriti koduselt.Aga seekord kasutasin ohtralt aeglast nelivedu ja selle juures tundis auto küll ennast koduselt.Alati sai aru, mida temalt oodatakse.Ju ta ikka üks traktor on.Mõtlesin, et kas nüüd peab siis jääma teele ootama hommikut, millal bensiinijaam lahti tehakse.Tegelikult tukkusin isegi 20 minutit, sest silm vajus looja.Pärast passisin kogu aeg koduni jäänud vahemaad ja kütusenäidikut.Kui oli juba alla 60 km jäänud, olin rahulik-jõuab.No kütusetuli hakkas põlema 40 km enne kodu.Seega jõudsin kohale , 01.00.
Et nagu meil ka eesmärgiks uus saeveski kindlaks ajaks valmis saada. Soovitan selles valguses üleolevat pilti uuesti vaadata. Hilton on ka juba aru saanud, et aeg Aafrikas ei mõõdeta kindla kuupäevaga...vaid ikka kvartalites. Seega saeveski peaks tööle hakkama teine või kolmas kvartal 2010.
Dar es Salaami jahtklubi kass. Ta esindas oma kohaloleku ja poosiga seisukohta "Life is tough in Africa!"