Pisuke Eesti Tanzaania päevalehes!

Täna oli ilmselgelt esimene kord, kui Tanzaania päevalehes miskit moodi Eestit mainiti:)

Algus tehtud

Kui ei alusta, siis ei tule ka midagi...


Plaan oli reede õhtul minema tõmmata, aga
ei saanud kuidagi ennast käima.Lõpuks õnnestus
kola rattale saada ja päikesele vastu kihutada laupäeval 11.30.

No teed siin on nagu on.Pärast külje mahapanekut otsustasin valida suuremaid teid ainult.Paraku sattusin kaardil oleva suure punase joone kohal ikka meie mõistes ilma teeta metsasihile.Nagu Uku kirjutas, tuleb see kõik vastu võtta ,mis Jumal meile ette saatnud on.Kahjuks üks rajavalik üle soo lõppes lagunenud soosilla juures.17 km mööda kuiva heinamaad ja avastad, et 1982 aasta kaardil olev tee on alles ja sillad (3 tk järjest) olemas, aga 2010 aastaks olid silla puu osad ära mädanenud.Kuna ei suutnud sedakorda jumala kätetööst üle olla, siis sõitsin tagasi.Eesmärgini oli jäänud 1,4 km.Minu ring tuli kokku 37 km.Sõitsin ühesõnaga ümber jõe alguse.

Plaan oli jõuda Ruaha rahvuspargi piirile, kui veab, siis vaadata River Lodge üle jõe.Paraku läks enne pimedaks ja jäin metsa.100 m teest kõrvale põõsastesse, et välja ei paistaks.Aga no kohalikke jätkub siin teedele kogu aeg ja ju siis terased kuulsid, et metsas miski toimub.Tulid vaatama.Pärast lühikest vestlust nad läksid... ja tulid tagasi koos suguvõsaga, et oma leidu neile ka näidata.Kolm naist lapsed seljas, 6 meest.No kaks , kes alkoholist rohkem haisesid, püüdsid ikka juttu teha.Lõpuks õnnestus aru saada, et tahavad nende kodus öömaja pakkuda.Õnneks naised hakkasid lõpuks neid ära kutsuma.Sain lahti.Pool tundi raiskasid ära.Aga õhtul ju valge aeg kulla hinnas.Tegin siis süüa pimedas.See teadmine, et olen avastatud, jäi ikka häirima, sest mine tea, mis plaanid neil veel on.Kogu küla polnud ju veel vaatama jõudnud.Tekkis alati ärevus, kui teel inimesi kuulsin.Neid see pimedus ei paistnud häirivat.Jätkus neid poole üheni öösel.Õnneks külalisi rohkem ei olnud.

Hommikul otsustasin ainult suuri teid sõita.No ikka juhtus nii, et tee läks väiksemaks ja väiksemaks.Kus ma ta ära kaotasin, ei tea.GPS ja kaart enam kokku ei läinud ja kohalikud juhatasid ikka edasi ja edasi.Ise tulid järgi vaatama.No sain aru jah, mida nad näha tahtsid...kuidas ma üle jõe saan.No korjasime suuri kive eest ära ja tegin kaljusele põhjale teed
, et hoogu võtta.See oli vist üks raskeim motoalpinism, mis seni läbi elatud.Neid kaarte ei tea ikka usaldada.Edasi olid tõesti suured teed.Nendel muidugi hakkas külm, sest kiirus oli suurem.

Tiir jahtklubist läbi.Tervitused tehtud ja tunni aja pärast koju.

Kokku 288 km kahe pooliku päevaga.Keskmine sõidukiirus 32 km/h. Ah et kuidas nii aeglaselt püsti saab üldse seista?Ega alati ei saagi, parem ranne siiani valus.