Usk on see, mis asju koos hoiab, usk inimestesse, usk headusse, usk armastusse ja uska masinatesse! Kuid masinate puhul jääb usust väheks (ilmselt ka teiste asjadega peab tööd tegema...kuid sellest ei tahtnud ma rääkida).
Nimelt seal Mufindi Poles firmas oli see saeveski kohale toodud ja üles pandud ja sisuliselt mitte kunagi peale ülespanijate lahkumist ka töödanud. Samuti on neil siin ük VK 26M 1974 aastatst...mis on sisuliselt kasutamata platsi peal (saaks kohe tööle panna kui tahaks...)
Mis siis lahti on, mida me peaks tegema teisiti, et ei juhtuks sama...meie ehitatava saeveskiga. Asi tegelt väga lihtne, tavaliselt etteotsa saavad siin inimesed kes oskavad asju ajada riigiametite, küla, teiste parasiitidega ja ka partenritega. Äri on läbirääkimised ja ühekordsed tehingud...üritada siin kellegile selgeks teha, et lase hind alla ja me ostame sinu käest 10 korda ühe korra asemel on unistus. Ikka ühe tehinguga peab rikkaks saama...ilmselt on see mentaliteet ka õigustanud ennast, sest nii valged kui ka kohalikud on siin kaduv nähtus, täna tehing tehtud ja raha käes homme pole miru mure ja kadunud...ehk juhid ei oska ka hoida inimesi kes mõtelvad teistmoodi...vähemalt meie firmas.
Ja kui sama loogika panna remontimise ja planeerimise ja hooldamise peale...siis nagu Imre ütleb, kui liigub järelikult on korras. Ehk saime nädalavahetuseks raamatupidaja auto kätte, mis on korras...automaatkäigukast jupsib, radika ventikas on otse aku pealt, pidurdamisel tahab rooli käest väristada kuid liigub = korras.
Siit järeldus: pole mõtet unistada, kui teistsugust mentaliteeti ei suuda tekitada, kusjuures me oleme seda näinud ka Tanzaanlaste puhul.
Seega USK alles...
Tööd meil jagub...
P.S: Ühe pildi peal on üks 65 aastane Norrakas, eks siin seda meie Saeveskit on töös hoidnud 30 aastat. Tänu temale ikka püsib asi koos...ja ta ka on toonud ja hoidnud siin saeveskis päris OK tansaanlasi. Kuid tema ilmselt siia elama jääbki elulõpuni.
