17.detsember2012

Pühapäev hakkas paistma ja tekkis idee kuhugi minna.Kambalisi pidi ka tulema ja nii saigi otsustatud, et lähme.No muidugi kambalised kõik valgusid laiali.Mõtlesin, et kui ikka minna tahan, siis ka lähen.Kella helisema ei pannud ja nii ärkasingi kell 8 .Kogu sättimine võttis ikka omajagu aega ja kui minema sain oli kell juba pool üksteist.
  Algulmööda tuttavat rada, kuni tuli pööre metsa.Täiesti uus piirkond.Tee hakkas minema Ruaha rahvuspargi lähedalt.Mõni kilomeeter pargi piirist.See kant, kus oktoobri algul jahil käisime, oli suht lage ja liivane.Pühapäevane matk viis aga läbi metsa enamuse ajast:Nägin ainult kahte paaviani ja kahte raisakotkast.Ma neile ütlesin valju häälega, et semud, laske jalga, teie jaoks ma siia küll ei tulnud.Ise piilusin ringi, ega lõvi või elevangi otsa ei satu.Elevandist oli näha hunnikuid teel ja murtud puid tee kõrval.Nad seal ikka siis käivad mingil aastaajal.Kogu ümbrus tuletas meelde Eesti Rahva Ennemuistsetest juttudest "Tontla metsa" nimelist juttu.
 Mingite riisipõldude vahel sumasin poole sääreni mudas.Lootsin, et üle saapa ei tuleks.Tuli ikka.Ratas käekõrval.Koos ei vedanud edasi, nii pehme oli.Aga see oli kohe alguses ja üks koht.
 Teine koht, kus jala märjaks sain oli läbi pehme liivase jõe minek.Enamus üritust toimus metsa all, aga palav oli ikka.Õhtul seevastu panin selga kõik jope kolm kihti ja lülitasin sisse käepidemesoojenduse, sest vahepeal oli ka vihma sadanud ja kindad märjad.Need siis mõnusalt soojenesid.

  Mingi hajali külas olid hiigel suured mangopuud.Nende all vedeles mangosid.Käärimise hais oli üle pea.Aga olid ka just potsatanud mangod.No jäin siis minagi seisma ja võtsin ühe kobeda .Küll oli suur.Tükk aega sai süüa.Siis peatus minu kõrval üks kohalik kolme peaga mootorratas.Tavaline küsimus"kas sööd puuvilja?" Tavaline vastus" jah, söön", seejärel tavaline küsimus" suur mootorratas?" tavaline vastus" suur jah" no 250cm3 on siin juba suur .Siis tuli mingi küsimus, millest ma ei saanud hästi aru ja küsisin uuesti üle.Siis sain aru, aga küsisin veel üle ja veel korra.No lõpuks sain ikka aru, et küsimus oligi mõeldud nii: "kas siis kui sul bensiin otsa saab, lülitad õhu peale ümber, et sõidad siis õhu pealt?" No ei osanudki vastata.Mõtlesin, et kust sellised legendid küll alguse saavad.Kas sellest, et valged sõidavad pikka maad mootorrattaga, enne kui tangivad.Järelikult sõidavad õhu pealt, kuidas muidu.Nende omadel kogu aeg bensiin otsas ja ratas käekõrval. Bensiinijaamades näen tihti, kuidas ostetakse poolteist kuni kolm liitrit korraga tsiklile.No ma talle muidugi ei öelnud, et mu tsiklil 22 L bensiinipaak.Kogu tripi 235 km sõitsin poole paagiga .
 Siis jalutas mulle vastu kohalik kilpkonn.Täitsa inimtühjas kohas, täiesti uljalt ja üksi.Vaatasin teda veidi, tegin pilte ja läksime kumbki oma teed.
 Täna pesin ratta ära.Pool riisipõldu oli seal ennast sisse seadnud.Õudne.Riided said eile juba pestud.

Tansaania jahi eripärad

Käisime jahil.Jahti peetakse siinmail rahvusparkide vahetusläheduses lubade alusel.Mujal loomi enam pole.Kõik söödud.Luba muidugi antakse kellelegi ja mingi arvu kindla looma laskmiseks.Kasutatakse seda luba siis kogu seltskonna peale ja mitu päeva.Kui kontroll juhtubki tulema, siis "eelmisel päeval me ju ei lasknud veel midagi".
 No meiega oli nii, et kaks kohalikku orgunnisid , said ühe loa ja siis selle maksumus läks jagamisele.
Lisaks anti teada, et tuleb veel üks araablane punti.No lisaks araablasele tuli aga veel üks politseinik, siis terve grupp salaküttimise vastu võitlemise organisatsiooni esindajaid, endine piirkonna politseiülem.Nemad muidugi enam ei osalenud jahiloa maksmise jagamisel.Tulemus oligi nii, et kahe esimese päeva järel polnud meil veel midagi.Kõik lihtsalt läks sõpradele.Ega salaküttimise vastased ju ilma lihat ei jää.Nemad muidugi kärutasid oma autoga ringi ja kasutasid meie organisaatorite püsse ka veel lisaks.Igaljuhul seltskond kasvas, nagu oleks pärmi pandud põõsaste vahele.

Pildil käib laagri rajamine.igaljuhul oli seda koom vaadata küll. Laager siis selline alumisel pildil.
Jaht ise käis nii, et seltskond istus pikapi kastis istmetel ja esireas siis oli see, kes laskma hakkas, kui looma nähti.Üldiselt muidugi lasti kõike, mis liigutas.Impala, kudu, dik-dik(selline tilluke kits), linnud.Enamus jahti käis pimedas , siis otsiti prožektoriga kahelt poolt teed, kuni keegi hooletu ette jäi ja kuuli sai.Ma olin tagareas ja vahva oli vaadata, kuidas kõigi pead pöördusid prožektori suunas vasakule ja siis paremale... nagu tennise võistluse publik.

 

 

 

Salaküttimise vastased laadisid oma kudu ja kitsed katuse raamile.Neil siis see valge auto.

Pärast hommikusööki oli ju ka vaja paugutada.

No ma sellise lahingu lõppemise järel ei imestagi, et seal loomi pole.

Muidu loodus oli ilus.Kuiv.Liivane, üksikute puude-põõsastega.
Paar korda käis auto ära ja siis tekkis mõte pidada jahti ka eurooplase moodi, et hiilid mööda põõsataguseid.Saime kuhugi paar kilomeetrit, kui kuulsime 100m kaugusel elevante puid murdmas.Need liikusid vaikselt meie poole ja me otsustasime tagasi minna, sest neid loomi ei tea kunagi.
 Õhtul siis sõitsime tagasi , pime oli.Mingis jõesängis olid puud nii tihedalt, et oksad (okkalised seal kõik)tahtsid riided seljast kiskuda.Läksime siis auto ees jala.Äkki kuulsin kõrval põõsa taga mingit liigutamist ja siis urinat.Tahtsin teistele , kes järgi tulid ka seda öelda, et seal keegi on, aga kui ümber pöörasin, siis kohalikul mustal sellil olid juba silmad pahupidi peas ja ütles, et seal on lõvi.No ei hakanud siis pikalt kah aru pidama ja lõviga läbirääkima, vaid silkasime ruttu auto kasti tagasi.Arvan, et see lõvi võis küll olla 10-20 meetri kaugusel.

Neljapäeva õhtul said tsiklid autole tõstetud , et reede hommikul pool seitse liikuma hakata Matema asula suunas.Seal on ilus liivarand Malawi järve põhja-kaldal.Suht vähe turiste .Üks põhjus on ka selles, et see asub see paik tee lõpus.Edasi saab ainult paadiga. Eks seda teadsid ka tee tegijad ja viimased 40 km on ikka selline tee, et tundub nagu sõidaksid kusagil karjääris ja põllu vahel.Igaljuhul kole. Meie laenatud autol polnud ka konditsioneeri(oli kunagi ikka olnud , aga ei töötanud enam). Mootor töötas.Seda kasutasimegi Hillariga, et kohale jõuda.
  Eelnevalt oli plaan paika pandud , et külastame mingit vana vulkaani, mis on külje pealt lõhki lennanud ja siis vaatame , millised näevad välja sealsed meteoriidi kraatrid, mida seal on hulgem.
 Reede kella kahest saime juba tsiklitele hääled sisse ja mõtlesime, et teeme väikese tiiru külas. Leidsin üllatusena, et ümber küla on tehtud uus tee naaberküla poole.Sealt nagunii edasi ei saa või on tõesti kellelgi idee terve mäe külg sisse lõigata ja tee teha paarsada kilomeetrit, eks näis.Seni pole peateedegi jaoks raha jätkunud.Igatahes oli asi pooleli ja meile paras krossirada.Muidugi jooksis meile kohe järele jõuk jõnglasi. Las jooksevad.Tuletasin Hillarile meelde Marguse ja Kariina teesi, sellest, et kui meie tulime neid vaatama, las nad siis vaatavad meid ka.Ei olnudki pärast seda enam nii tüütu.Leidsime endale ka rolli.

                                                                                                               

         

    Kala leida külast ei õnnestunudki, kuigi terve kilomeetri ulatuses oli kallas kaetud võrkudele kuivama asetatud pisikese kalakesega.Pikkust 5 cm.Öeldi et sellel hooajal pole kala.Ju siis pidi nii olema, kui isegi raha eest ei olenud saada.Tavaliselt raha muudab hooaja alati vastavaks vajadusele, aga mitte seekord.

                                                                                                                                                                   

See helesinine riba seal kaldal ongi kuivama pandud  kaladega kaetud.
Kuna seal midagi teha polnud, kala ei saanud, mida grillida, siis mõtlesime, et sõidame ühte järve vaatama.

Selline siis näeb välja üks kraatrijärv.Ilusa rohelise veega.See oli ka üks ilusamaid.Järgmisel päeval nägime veel kolme, aga need olid kuidagi laialivalguvad või olid kasutuses ja kaldad polnud nii selgepiirilised.Ühes oli koguni taseme mõõdu latt paigaldatud.Kas kasutati seda veehoidlana või oli mingi muu eesmärk, ei tea, sest inglise keelt kõnelejaid ei leidnud ja suahiili keelest sellist juttu ajada ei saa.Pole nii palju teaduslikke sõnu. Igatahes on sellesse piirkonda sadanud millalgi alla hulga taevakive.Kõigis kraatrites polnudki vett.Seal olid siis põllud.Aga selgesti on eristatav meteoriitne päritolu.

Tagasi saime enne pimedat. Järvevees tolm maha ja õhtut nautima.Üks turist oli ka sattunud sellesse kämpingusse.Õpetaja neiu Kanadast, kes pool elu USA-s elanud ja ka praegu seal elab.Juuli kuus oli käinud Tallinnas ja Saaremaal ka, nagu ta ütles pärast seda kui oli teada saanud, et me Eestist oleme.Selle koha eripära ongi selles, et teed edasi ei lähe.See on viimane öömaja .Kui kuhugi veel tahad minna, siis tuleb tagasi minna.Seepärast paljudele selline ei sobi ja juhuslikke turiste satub sinna vähe.

Sellises onnis ööbisime.Tuul käis läbi, värske õhk oli, ag avasta hommikut tuli pikad püksid, sokid ja särk selga panna. Kahju et mütsi ei olnud.Selle kompenseeris Hillar osavalt tekiga, millesse ta ennast keeras nagu tite.Tulemus nägi välja nagu oleks kõrvalvoodisse muumia pandud.Ju tal ka külm oli.

Mina ei jooninud

seda teksti alla.Ilmselt peab veel ootama, kuni blogi arendatakse.Maha ka võtta ei oska.

Kohati viis tee läbi lõputute banaanisalude

ja kakao kasvatuste.See oli juba teisel päeval. Kusagil olin raja märkinud hoopis mitte teele, aga jõepõhja.Kuival ajal polnud lugu rohkem, kui et kivine oli.Sai siis Hillar oma Kawasakil karterisse prao sisse, kui ratas kivide vahelt ja üle nende turnis.Siis keerasime kodu poole, kuna õli väheke tilkus välja.

 Kokku tuli 250 km sooje ja kohutavalt tolmuseid teid.Kõrguste vahe 1200 meetrit.Nüüd jälle remondi aeg.See aeg on reeglina pikem kui sõidu aeg.

 



Lõunatund

Lõunatunniks viskame vähekeseks külili ja laseme leiba luusse

Palgiladu

Itaalia...!

Lisaks töötame me siin ka selliste masinatega!
(mingi võll katlamajas on Ferrarilt...)

Selliste autodega veetakse nüüd palki saeveskisse.

Maailmakodanikud Tansaanias!

Seekord on külas järjekordne eestlane. Kes juba 8ndat kuud ringi rändab mööda maailma. Tuli Mbeya bussi pealt meie teeotsas maha...

Nüüd naudib köögis chapati tegemist ja lubasin talle ka päris võid anda...

Ka tema peab BLOG'i ja võite ise järg uurida, kuidas tal läheb. Lubas uuendada, sest meil ju internet olemas.

MAAILMAKODANIK

Aafrikas pügatakse sind!

  


Juuksuri ees taotakse tamkat!
Soengu hind 500 Tshs = 0,25 EURO senti.

  

Jaanid Aafrikas

   

Paganate pidu peetud. Öö ikka sama pikk siin ekvaatoril.

   

Saeveski on valmis!

Eile sai siis tehtud inventuuri saeveski peal ja järeldus on, et saeveski on valmis. Võib tootma hakata. Hekotek, Veisto on lahkunud, Imre läks puhkusele ja jätsid meile siia maha täiesti töötava asja.

   

   

Täna on kohalikud natuke ehmatanud, et kas nüüd peamegi ise tööle hakkama selle saeveskiga. Tootmise planeerija oli üsna mureliku näoga. Õnneks on meil siin Hillar, kes on väge täis, et hakkame pihta, pole midagi kokutada... Esmaspäeval siis teeme koosoleku, et kes, mis ja kuidas tööle hakkab...

   

Väge täis mees Jaanipäeva eelõhtul teritusruumis. 

   

   

Natuke ka juba toodetud...proovide käigus.