Sõitsime ka eile tsiklitega ringi.Tulime juba hommikul tööle tsiklitega, et need ära tankida.No kui tööpäev läbi, siis oli ka tankla juba kinni.Tekkis mõte, et läheme lähimasse maantee-äärsesse tanklasse umbes 8 km.
Paagid punnis, võtsime kursi sõjaväe osale, millest pidi tee läbi minema.Väravas oli meil vastas igivana vintpüssiga rõõmsameelne tegelane, kellele ütlesime, et tahame läbi sõita.Ei ta meile takistusi teinud.Tuli meelde nõukogude armee ehitised ja elu-olu.Suht samasugune näis.Isegi see lõhn ja õhkkond sellistes kohtades on sama igal pool. Nägime ,kuidas sõduripoisid ja sõduritüdrukud kolmes rühmas ja kõva "laulu" saatel tulid sörkjooksuga mingilt pikemalt marsilt.Muuseas oli kaasas ka blond, suht vabalt riides ja palja peaga valge mees.Ilmselt mingi nõuandja või kes-teab-mis tegelane.Oleks huvitav teada olnud, mis riigist oli, et kes siis siinset armeed kujundab, aga nad olid piisavalt kaugel.Õigemini alul me ise võtsime piisava distantsi, et vajadusel laskeulatusest kiirelt jalga lasta.
Tagasi viis tee läbi metsa, kus vaatasime suurt misjoni keskust.Makalala misjon.Ei ajanud pikka juttu vaid keerasime gaasi. Edasine tee viis metsalangetajate juurde, kes südamerahus siis puud teele langetanud olid.Eks sõitsime siis tee kõrvalt rohu seest.Rohu põhjas sillerdas juba vesi kui igaks juhuks kiirust lisasin, et mitte kinni jääda.Lõpptulemusena läks asi ruttu väga sügavaks ja ratas oli seisma jäämise järel ühe kolmandiku mootorini vee all.Muda oli nii kleepuv, et jalga kätte saada oli suht raske tegevus.Aadu tagant tulijana sai pidama, kui nägi kuidas ma sügavamale ja sügavamale vajusin.Sikutasime siis kahekesi ratast tagurpidi sellest sopast välja.Jalad muidugi põlvini märjad.Hoidsin, et külili ei kukuks.Seda jama veel vaja pole.Edasi me ei läinud.Läksime tagasi ja teist teed mööda.Tuli meelde kanuu retk mööda sarnast märgala.No pean tõdema, et ei tsikkel sobinud selle jaoks ka paremini.
Noh ja kodutee viis meie küla baarist mööda ....
