7.7.13

Ratas asub teele...!

 


Ratas eelmisest postitusest oli minu jaoks. Vaja ikkagi millegiga ringi sõitta. Siin näha, ratta pakkimise protsessi. Tegu on Hiina rattatööstuse imega...

SPB10 - "PHOENIX" single top tube bicycle for gents
Detailed Product Description
22"X28"X1-1/2" W/O. equipped with full gear case.
Bell, carrier, stand and rear reflector.
48T chainwheel, 20T freewheel
Colour:  dark green
Weight: G. WT: 94kgs;
N.WT: 90kgs

http://en.wikipedia.org/wiki/Phoenix_(bicycles)
http://www.cccme.org.cn/shop/cccme1184/offerinfo-8041319.aspx

Ehk siis edaspidi, kui näete Tallinna vahel midagi sellist, siis ilmselt on siin vaid üks ratas, (ja üks mees), kes seda teha suudab:
(loomulikult ikka peresõiduk)

(metsatööd)

(jahilt tulek)


!!!!

3.7.13

Imre ostab ratast!

 

 

Ilmselgelt on Imrel Aafrika eluga kohanemine käpas. Nüüd ostab ratast...ei tea, mis ta sellega teeb. Loobub autosõidust. Tumeroheline, Hiinas tehtud, terasest.

21.6.13

Imre käivitas uue ärisuuna..!




Kuna iga kevad/sügis (oleneb kus pool ekvaatorit lugeja on) mesilased asuvad oma rännakule ja tavaliselt okupeeriva igsuguseid õõnsusi. Varem Imre on neid välja koukinud töötav kraana noole seest, saeliinide õõnsate talade seest, kuivati uste seest jne. Ühesõnaga sobivad kõik õõnsused.

Näiteks kui kontori hoone on tehtud puit paneelidest ja oksakoht on välja kukkunud, siis sobib ka see. Mõnikord löövad mesilased isegi töötajad välja, kuna nüüd nemad elavad siin...

See aasta on asutud ennetavale tegevusele. Imre on lasknud paigaldada erinevatesse kohtadesse saeveskisse mesitarud, mis siis sülemid kinnipüüavad. Hetkel peaks kuni 9 taru juba olemas olema ja enamus ka asustatud.

Küsimused tulevikuks:
- kas hakkata ise mett tootma?
- müüa tarud maha?

Hetkel töörahu säilis, kui suunata mesilasi. 
Inimene ja loodus!

17.6.13

550 kilomeetri tehniline osa.

Selline siis minu Honda esimene hammasratas, mis hakkas valjuhäälselt protestima mäest üles sõites.
Hea, et enne ei teadnud, kui 70 km enne kodu.Muidu oleks terve tee muretsenud.Asfaldil ei seganud see sõitmist 99km/h. Hoolimata sellest, et see hammasratas mind koju tõi, ma sellega enam välja küll ei lähe.
 Aadu märkas 25 km enne kodu, et mul esirehv tühjem kui enne.Ütles aga alles 1 km enne kodu.Ise ma ei tundnud , et rehv tegelikult täitsa tühi juba oli. Õnneks jätkus survet niipalju, et rehv veljel püsiks, mis ei takistanud sõita seesama 99km/h.
 Võtsin praegu maha Aadu ratta aku, mis mulle terve matka jooksul kõvasti jalavaeva tekitas ja Aadule peavalu parkimiskoha leidmisel.Parkida tuli alla mäge suunas, kui võimalik. Suurem peavalu oli, et ei tohtinud välja surra lasta.Ei saa veel aru, mis selle akuga on, et ei lae täis.Ilmselt ainus adekvaatne diagnoos on , et hiinakas.

16.6.13

Mootorrattaga tiirutamas! Sao Hill - Iringa - Ruaha - Sao Hill - ca 550 km


Masaide stepid. Nagu näete on see just sobiv lehmakarjade karjatamiseks. Rohelus igalpool.

 

White Masai!


Kuna mootorratta aku ei tööta, siis käima saab vaid lükates. +30 C käes lükates lähevad prillid uduseks...ja ei saa enam ees kanda. Kuid muidu sai liiva, põõsa ja uhtorgude slaalomit sõitta. 




Rehvivahetus 2 korda. Esimesel korral 1 tund ja teisel korral 38 minutit. Harjutamine teeb meistriks. Rehvi sisse oli ennast säädinud täiesti sirge nael. Mis tähendab, et selle oli pidanud tee peale viskama, kas valge mees, hiinlane, hindu või keegi kolmas. Ükski tansaanlane sirget naela ära ei viska...


Valge mees ja LIHAHIMU!



Olen kohalike ja nende liha vahel. Siga oli täiesti elus ja kui sügada siis ruigas. Ootas oma tundi! Hetkel ei tellinud Imrega seapraadi. 11,5 tunnise matka jooksul said mehed Coca Colat ja tsiklid bensiini...sõitsid mõlemad. 

Kogu sõit oli kokku 6 tundi esimel päeval ja 11,5 tundi teisel päeval. Kokku 550 km. Siin juba üsna kodu lähedal.

29.4.13

Saatkond...

Senegali saatkond. Dar es Salaamis. 


Asub nimelt kohviku parkla taga nurgas. Saab ka niimodi kui muud võimalust ei ole. Samas kohvik on saatkondade rajoonis, mis oli ilmselt koha valikul kõige tähtsam. Ei maksa ülbitseda kui raha ei ole...

21.4.13

Mootorrattaga Niiluse lätetel.




Pealkiri on muigugi äge, aga tegelikkus palju proosalisem.Tagaplaanil Niiluse jõgi.
Kuna pühapäeval enamus tööl ei käi, siis mul pole ka täna muud teha, kui hotellis hommikut oodata.
Et valget aega oli, siis lasin otsida ühe tsikli, mida saaksin rentida, et Jinja linna vaadata.Jala ju ei jõua kaugele minna.Tahtsin Niilust ka näha.Siit ta ju alguse saabki, Victoria järvest.
 Tuligi mees tsikliga.Küsisin, et mis ratas tal on, mille peale sain vastuseks, et nelja käiguline.Ma ei teadnud kohe mida öelda, aga tegin hästi rõõmsa näo, et just sellist tahtsingi.No pole vähemalt punnvõrr.No panime siis selle India päritolu Bajaji käima.Vändast muidugi.Töötas. Proovisin pidureid, aga esimene ei aeglustanud ratast, kuigi kõik vidinad liikusid, mis peavad.Tagumine võttis kusagilt põhjast.Aeglustas liikumist ka. No ja läkski sõiduks.
 Arvan, et see linn siin on küll minu elus nähtutest kõige vähemate liiklusmärkidega.Mina ei näinud ühtegi.Olid mõned sildid, et teeremont ja muud sellist.Eks siis iga risti peal vaatasin teiste järgi, kellel eesõigus, kellel mitte. Kuna käigud olid sellel hindul teistpidi, siis oli kohalikel kindlasti naljakas vaadata, kuidas üks kahvanägu kohalikul tsiklil käike ragistab, küll üles, küll alla, seejärel ratas välja sureb , vänta tallab...No väheke hirm oli ka kui hoog kasvama hakkas, sest siis hakkas ratas kuidagi vänderdama.Mina sellega otse sõitmist selgeks ei saanudki. Mõtlesin, et kuidas peremees sellega ise sõidab, sest igavesti suured tahavaatepeeglid olid, aga rippusid nukralt varre otsas.Näha neist midagi polnud.Siis tuli meelde proovida, kas signaal töötab.Töötas ja kuidas veel. Väga kõvasti ja läbilõikava tämbriga.Ilmselt see signaal asendab pidureid ja peegleid!
 Linnas on meeletult suuri kalatöötlemise tsehhe Niiluse ääres. Ja kui palju ilusaid ja hooldatud maju hakkas silma. Teel siia nägin mitmel pool müüa bensiinimootoriga murutrimmereid.Hiljem hakkas silma, et murud on madalalt pügatud.Kusagil kuulsin isegi põrinat.Ja täna, esimesel päeval Ugandas veel ei näinud neid mõõgaga heinaraijujaid.Äkki nad siin kasutavadki masinaid? Ühine kõigi jõe lähedaste majade jaoks, sõltumata hoolduse tasemest või vaatest jõele, oli räige kalalehk.See hakkas kohati isegi vastu .
 Rahvast on palju.Tee Lennujaamast läbi pealinna Kampala Jinjasse oli nagu üks suur linn.Ja korralikud majad.Vahepeal oli tunne, et olen Itaalias.Ilmselt kenade liigendatud kivikatuste pärast.Üldse hakkas silma, et majad on korralikud, autod siledad ja ei sõida külg ees.No musta tossu ikka tuli, nagu Tansaaniaski valdav on.
Ja pizza oli selles külalistemajas täitsa ok.Mööbel on siin kõik puust.Mingist punasest ja pruunikast kõvast lehtpuust.Täiesti naturaalne lipp-parkett ka sellest puust.Vot mis juhtub, kui ei saa osta kaasaegset ja moodsat mööblit.Pead läbi ajama täispuiduga.Mulle meeldib.



17.2.13

Jaapanlane

Järjekordne rattamatkaja peatus minu juures. Eelmine rattamees oli Suurbritanniast.Tema järel tulid eesti tsiklimatkajad, ja seejärel automatkaja.Nüüdne rattur Jaapanist. Järgmiseks peaks tulema jälle mõni tsiklimees seega.Ootan huviga.
 Udai oli müüja kohvipoes. Võttis töölt lahti ja lendas Dar es Salaami. Käis 4 päeva  Zanzibaril ja siis sõitis lääne poole.Edasi läheb tee Malawi kaudu nii kaugele kuni 3-4 kuuga jõuab.Või jõuab enne Capetowni, mida ma ei usu.Enne on ta ka rattaga matkanud Jordaanias , Euroopas ja veel kusagil.
 Edu talle igatahes!

18.12.12

17.detsember2012

Pühapäev hakkas paistma ja tekkis idee kuhugi minna.Kambalisi pidi ka tulema ja nii saigi otsustatud, et lähme.No muidugi kambalised kõik valgusid laiali.Mõtlesin, et kui ikka minna tahan, siis ka lähen.Kella helisema ei pannud ja nii ärkasingi kell 8 .Kogu sättimine võttis ikka omajagu aega ja kui minema sain oli kell juba pool üksteist.
  Algulmööda tuttavat rada, kuni tuli pööre metsa.Täiesti uus piirkond.Tee hakkas minema Ruaha rahvuspargi lähedalt.Mõni kilomeeter pargi piirist.See kant, kus oktoobri algul jahil käisime, oli suht lage ja liivane.Pühapäevane matk viis aga läbi metsa enamuse ajast:Nägin ainult kahte paaviani ja kahte raisakotkast.Ma neile ütlesin valju häälega, et semud, laske jalga, teie jaoks ma siia küll ei tulnud.Ise piilusin ringi, ega lõvi või elevangi otsa ei satu.Elevandist oli näha hunnikuid teel ja murtud puid tee kõrval.Nad seal ikka siis käivad mingil aastaajal.Kogu ümbrus tuletas meelde Eesti Rahva Ennemuistsetest juttudest "Tontla metsa" nimelist juttu.
 Mingite riisipõldude vahel sumasin poole sääreni mudas.Lootsin, et üle saapa ei tuleks.Tuli ikka.Ratas käekõrval.Koos ei vedanud edasi, nii pehme oli.Aga see oli kohe alguses ja üks koht.
 Teine koht, kus jala märjaks sain oli läbi pehme liivase jõe minek.Enamus üritust toimus metsa all, aga palav oli ikka.Õhtul seevastu panin selga kõik jope kolm kihti ja lülitasin sisse käepidemesoojenduse, sest vahepeal oli ka vihma sadanud ja kindad märjad.Need siis mõnusalt soojenesid.
  Mingi hajali külas olid hiigel suured mangopuud.Nende all vedeles mangosid.Käärimise hais oli üle pea.Aga olid ka just potsatanud mangod.No jäin siis minagi seisma ja võtsin ühe kobeda .Küll oli suur.Tükk aega sai süüa.Siis peatus minu kõrval üks kohalik kolme peaga mootorratas.Tavaline küsimus"kas sööd puuvilja?" Tavaline vastus" jah, söön", seejärel tavaline küsimus" suur mootorratas?" tavaline vastus" suur jah" no 250cm3 on siin juba suur .Siis tuli mingi küsimus, millest ma ei saanud hästi aru ja küsisin uuesti üle.Siis sain aru, aga küsisin veel üle ja veel korra.No lõpuks sain ikka aru, et küsimus oligi mõeldud nii: "kas siis kui sul bensiin otsa saab, lülitad õhu peale ümber, et sõidad siis õhu pealt?" No ei osanudki vastata.Mõtlesin, et kust sellised legendid küll alguse saavad.Kas sellest, et valged sõidavad pikka maad mootorrattaga, enne kui tangivad.Järelikult sõidavad õhu pealt, kuidas muidu.Nende omadel kogu aeg bensiin otsas ja ratas käekõrval. Bensiinijaamades näen tihti, kuidas ostetakse poolteist kuni kolm liitrit korraga tsiklile.No ma talle muidugi ei öelnud, et mu tsiklil 22 L bensiinipaak.Kogu tripi 235 km sõitsin poole paagiga .
 Siis jalutas mulle vastu kohalik kilpkonn.Täitsa inimtühjas kohas, täiesti uljalt ja üksi.Vaatasin teda veidi, tegin pilte ja läksime kumbki oma teed.
 Täna pesin ratta ära.Pool riisipõldu oli seal ennast sisse seadnud.Õudne.Riided said eile juba pestud.

17.12.12

Tansaania jahi eripärad

Käisime jahil.Jahti peetakse siinmail rahvusparkide vahetusläheduses lubade alusel.Mujal loomi enam pole.Kõik söödud.Luba muidugi antakse kellelegi ja mingi arvu kindla looma laskmiseks.Kasutatakse seda luba siis kogu seltskonna peale ja mitu päeva.Kui kontroll juhtubki tulema, siis "eelmisel päeval me ju ei lasknud veel midagi".
 No meiega oli nii, et kaks kohalikku orgunnisid , said ühe loa ja siis selle maksumus läks jagamisele.
Lisaks anti teada, et tuleb veel üks araablane punti.No lisaks araablasele tuli aga veel üks politseinik, siis terve grupp salaküttimise vastu võitlemise organisatsiooni esindajaid, endine piirkonna politseiülem.Nemad muidugi enam ei osalenud jahiloa maksmise jagamisel.Tulemus oligi nii, et kahe esimese päeva järel polnud meil veel midagi.Kõik lihtsalt läks sõpradele.Ega salaküttimise vastased ju ilma lihat ei jää.Nemad muidugi kärutasid oma autoga ringi ja kasutasid meie organisaatorite püsse ka veel lisaks.Igaljuhul seltskond kasvas, nagu oleks pärmi pandud põõsaste vahele.
Pildil käib laagri rajamine.igaljuhul oli seda koom vaadata küll. Laager siis selline alumisel pildil.
Jaht ise käis nii, et seltskond istus pikapi kastis istmetel ja esireas siis oli see, kes laskma hakkas, kui looma nähti.Üldiselt muidugi lasti kõike, mis liigutas.Impala, kudu, dik-dik(selline tilluke kits), linnud.Enamus jahti käis pimedas , siis otsiti prožektoriga kahelt poolt teed, kuni keegi hooletu ette jäi ja kuuli sai.Ma olin tagareas ja vahva oli vaadata, kuidas kõigi pead pöördusid prožektori suunas vasakule ja siis paremale... nagu tennise võistluse publik.

 
 
 
Salaküttimise vastased laadisid oma kudu ja kitsed katuse raamile.Neil siis see valge auto.
Pärast hommikusööki oli ju ka vaja paugutada.
No ma sellise lahingu lõppemise järel ei imestagi, et seal loomi pole.
Muidu loodus oli ilus.Kuiv.Liivane, üksikute puude-põõsastega.
Paar korda käis auto ära ja siis tekkis mõte pidada jahti ka eurooplase moodi, et hiilid mööda põõsataguseid.Saime kuhugi paar kilomeetrit, kui kuulsime 100m kaugusel elevante puid murdmas.Need liikusid vaikselt meie poole ja me otsustasime tagasi minna, sest neid loomi ei tea kunagi.
 Õhtul siis sõitsime tagasi , pime oli.Mingis jõesängis olid puud nii tihedalt, et oksad (okkalised seal kõik)tahtsid riided seljast kiskuda.Läksime siis auto ees jala.Äkki kuulsin kõrval põõsa taga mingit liigutamist ja siis urinat.Tahtsin teistele , kes järgi tulid ka seda öelda, et seal keegi on, aga kui ümber pöörasin, siis kohalikul mustal sellil olid juba silmad pahupidi peas ja ütles, et seal on lõvi.No ei hakanud siis pikalt kah aru pidama ja lõviga läbirääkima, vaid silkasime ruttu auto kasti tagasi.Arvan, et see lõvi võis küll olla 10-20 meetri kaugusel.