Tänane laupäev läks siis boileri tõstmise peale.
Oli selline enesetapukursus.Nagu ikka kohalikud enne ei usu, et vaja jalale suurem padi alla teha, kui kraana koos boileriga maase vajus.See sai selgeks esimese poole tunni jooksul.
Edasi leidsime katse-eksituse meetodil kriitilise pinkti, millest edasi kraana keeldus töötamast ja esimesed käpad püsti tõstis.See oli siis 4,5 meetrit kraana tagaotsast boileri keskele.Püüdsime piirduda edaspidi 4 meetriga.No korra läks jalg koos plankudega betooni sisse, aga seda oleme juba palgisorteeri juures näinud ja eriti ei üllatanud ning olin tegelikult selleks valmis.
Nii siis jooksin mõõdulindiga ümber kraana ja panime uusi asukohti maha.Loendamatu arv kordi sai kraanat ümber paigutatud.Ei valeta , kui ütlen, et kolmandiku ajast tõstis, kolmandiku ajast sõitis ja kolmandiku ajast laks lihtsalt sellele et kolmele kraanaoperaatorile selgeks teha, mis asi on kraana ja mille poolest see kõblast erineb.
8 tundi tihedat tööd ja kahest osast koosnev boiler sai paigale ning üksteise otsa tõstetud. Hommikul 8-st kella 17-ni .Lõuna ka vahele.
Kogu selle jama lõpuks lubasime endile õhtusöögi lähimas restoranis.See siit 44 km.
kes nüüd aru ei saanud mis on boiler, siis maakeeli on selle nimi katel ... ja kunagi saab sellest kooslusest katlamaja (ehk boiler house)
ReplyDeleteTõnis