Eile läksin varakult koju, et valges jõuda.Kodus aga oli üllatus varuks.Üks mesilaspere oli otsustanud peret heita.No ma oleks nad muidugi kenasti vastu võtnud (millegi lootuses muidugi), aga need sunnikud olid ülbed.Nimelt olid nad oma sülemi poetanud meie köögi ventilatsioonikorstnasse , millel pole ka võrku ees.Seega siis oli mul umbes sada pooluimast mesilast köögis ja teine sada juba otsad andnud, millele ma ka ohtralt kaasa aitasin.Kui mitusada neid aga oli korstnajalamis ja pudenes vaikselt kööki, ei teagi.Tegin siis klantspaberist tuutuga suitsu nagu vana mesinik kunagi , aga ega see kohe aidanudki.Lõpuks ei jäänud muud üle ,kui paber otsapidi korstnasse.Oh seda suminat.Siiani on paber tropp ees,kas täna vaatan, ei tea.Siis läitsin igaks juhuks teise lõõri ka tule, et akki ründavad sealt uuesti.Nii oligi .Seal olid nad ka kuidagi sees ja hakkasid sumisema.Nüüd on suitsu lõhn korstnas ja ehk mõneks ajaks vaikus majas.Haisu on küll terves majas.Vähemalt on mesilane nii haritud, et suitsutares ei taha elada.Ja õnneks inimene nii karastunud, et valib kellega või millega koos elab.Kes järgmiseks külla tuleb?Kas termiidid?
Niisugune oli esimene kokkupuude Aafrika loomadega.Seekord küll jäin mina peale, aga ma pole veel täna koju vaatama jõudnud,mis üllatused mind ootavad.
Ma pilti ei lisa, sest mesilane nagu mesilane ikka.
No comments:
Post a Comment