Eelnevalt oli plaan paika pandud , et külastame mingit vana vulkaani, mis on külje pealt lõhki lennanud ja siis vaatame , millised näevad välja sealsed meteoriidi kraatrid, mida seal on hulgem.
Reede kella kahest saime juba tsiklitele hääled sisse ja mõtlesime, et teeme väikese tiiru külas. Leidsin üllatusena, et ümber küla on tehtud uus tee naaberküla poole.Sealt nagunii edasi ei saa või on tõesti kellelgi idee terve mäe külg sisse lõigata ja tee teha paarsada kilomeetrit, eks näis.Seni pole peateedegi jaoks raha jätkunud.Igatahes oli asi pooleli ja meile paras krossirada.Muidugi jooksis meile kohe järele jõuk jõnglasi. Las jooksevad.Tuletasin Hillarile meelde Marguse ja Kariina teesi, sellest, et kui meie tulime neid vaatama, las nad siis vaatavad meid ka.Ei olnudki pärast seda enam nii tüütu.Leidsime endale ka rolli.
Kala leida külast ei õnnestunudki, kuigi terve kilomeetri ulatuses oli kallas kaetud võrkudele kuivama asetatud pisikese kalakesega.Pikkust 5 cm.Öeldi et sellel hooajal pole kala.Ju siis pidi nii olema, kui isegi raha eest ei olenud saada.Tavaliselt raha muudab hooaja alati vastavaks vajadusele, aga mitte seekord.
Kuna seal midagi teha polnud, kala ei saanud, mida grillida, siis mõtlesime, et sõidame ühte järve vaatama.
Tagasi saime enne pimedat. Järvevees tolm maha ja õhtut nautima.Üks turist oli ka sattunud sellesse kämpingusse.Õpetaja neiu Kanadast, kes pool elu USA-s elanud ja ka praegu seal elab.Juuli kuus oli käinud Tallinnas ja Saaremaal ka, nagu ta ütles pärast seda kui oli teada saanud, et me Eestist oleme.Selle koha eripära ongi selles, et teed edasi ei lähe.See on viimane öömaja .Kui kuhugi veel tahad minna, siis tuleb tagasi minna.Seepärast paljudele selline ei sobi ja juhuslikke turiste satub sinna vähe.
Sellises onnis ööbisime.Tuul käis läbi, värske õhk oli, ag avasta hommikut tuli pikad püksid, sokid ja särk selga panna. Kahju et mütsi ei olnud.Selle kompenseeris Hillar osavalt tekiga, millesse ta ennast keeras nagu tite.Tulemus nägi välja nagu oleks kõrvalvoodisse muumia pandud.Ju tal ka külm oli.
Mina ei jooninud
seda teksti alla.Ilmselt peab veel ootama, kuni blogi arendatakse.Maha ka võtta ei oska.
Kohati viis tee läbi lõputute banaanisalude
ja kakao kasvatuste.See oli juba teisel päeval. Kusagil olin raja märkinud hoopis mitte teele, aga jõepõhja.Kuival ajal polnud lugu rohkem, kui et kivine oli.Sai siis Hillar oma Kawasakil karterisse prao sisse, kui ratas kivide vahelt ja üle nende turnis.Siis keerasime kodu poole, kuna õli väheke tilkus välja.
Kokku tuli 250 km sooje ja kohutavalt tolmuseid teid.Kõrguste vahe 1200 meetrit.Nüüd jälle remondi aeg.See aeg on reeglina pikem kui sõidu aeg.