
Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ütlesin Aadule, kuna täna kiiret pole, siis jääme seisma ka kui mõnda kaelkirjakut näeme. No ja siis varsti nägimegi.Kümme kaelkirjakut läksid üle tee, aga... Polnud kummalgi fotokat käepärast.Ma siis kargasin pagasiruumi aparaati otsima, mis võttis omajagu aega.Kogu selle aja kaelkirjakud vaatasid uudishimuga, mida need imelikud heledad olevused teevad.No nad olid ikka eriti aeglased üle tee minejad.
Siis vajutasin nuppu ja selgus, et patareid on täiesti tühjad.Tagasi pagasnikusse ja patareisid otsima koti põhjatust sügavusest.Kogu selle aja kaelkirjakud liikusid aeglases aegluubis üle tee.Eks nad muidugi vaatasid huviga, mis seal ikka toimub.Nad olid näinud küll, et neid pildistatakse, kui valged inimesed läheduses on, aga seekord olid küll imelikud tüübid.Üks istus rooli taga ega liigutanudki ennast ja teine jooksis kaks korda ümber auto ja neist ei teinud väljagi.Ja jah ,aga endalgi kahju, kui lõpuks fotokas käes ja patareid sees, loomi otsima hakkasin, aga nemad juba teelt maas olid.Rohus on nagu loom ikka , aga keset teed seismas 20 m kaugusel oli ikka suursugune pilt kül, millest seekord ainult mälestus jäi. Üks vana jahimees, kes roolis oli, ütles, et see pidigi nii olema.Kui oleks fotokas käepärast olnud, tuhkagi need loomad siis oleksid nii lähedal olnud.Ju Murphi seadus kehtis jälle täiega.Eks üritame järgmine kord paremad pildid saada.Seekord olime küll peaaegu karjas sees.