Teise päeva algust juba kirjeldasin.Edasi jätkus kaunis asfalt vahelduvate ookeani vaadetega kuni Mtwarani, kus käisime ühes soovitatud parimas hotellis lõunat söömas.See maakond hiilgas ilusate ja hooldatud teedega ja liiklusmärkidega.Põhjus ilmselt selles, et seal on eelmise presidendi sünnikodu.
Mtwarast edasi arvasime olevat silda Mosambiiki, aga seda me ei leidnudki.Hiljem kuulsime, et sild ei asu üldse selles maa nurgas, vaid mitukümmend kilomeetrit ülesvoolu.Igatahes paistab teiselt poolt jõge Mosambiik.Pildistamiseks viisat vaja pole, aga jala sinna panemiseks tuleb see Darist hankida.
Edasine reis kulges mööda teed, mis kaardil väikese rajana märgitud.Tegelik seisukord oli pea-aegu sama, mis tavalise teena kaardile kantud.Ilmselt käib tee tähtsuse määramine kuidagi suvaliselt.Kui nüüd mõelda teele, mida mööda me plaanisime jõuda Masasisse, siis tuleb meelde Tšapai ja Petka anektoot, mis algas sõnadega:"Tšapai istus sadulasse.." ja lõppes sõnadega:"Ta
jõudis kohale."Vahepealne osa oli ainult kippadi-kappadi, kippadi-kappadi.Meie tee oli keskel ainult killadi-kolladi,killadi-kolladi...,mitusada kilomeetrit.Meie mõõdupuu järgi on tegemist metsasihiga või põlluvahega.Näiteid teest vaata ise piltidelt....
See on külatänav, veidi vett küll täis, aga ikkagi tee, mis läbi küla läheb.No lapsed leidsid kohe, mis selle veega teha ja seepärast jäi meil seekordne "radiaatori pesu " ära.Sõitsime siis ümber tee, nagu siin kombeks.
No comments:
Post a Comment